Oli 1802. aasta 19. oktoobri külmapoolne ennelõuna. Pärast valjuhäälset vaidlust, millele olid järgnenud meeleheitlikud appikarjed, saabus parun Otto Reinhold Ludwig von Unger-Sternbergi, Suuremõisa lossi lukustatud kabinetis vaikus. Rahu katkestas paruni raevukas kutse toapoiss Kaarli järele. Murdnud lahti lukustatud ukse, avanes toapoisile härra kabinetist õõvastav vaatepilt. Hiiu-Suuremõisas oli toimunud verine kurblugu. Keset kabinetti seisis verine kammerhärra - nii lasi Unger ennast kutsuda, et olla üle teistest Eestimaa parunitest. Tiitli oli ta saanud 1780. aastal, Lepzigi ülikooliaegselt sõbralt, kellest selleks hetkeks oli saanud Poola kuningas Stanislaw II. Niisiis, keset kabinetti seisis verine kammerhärra ja tema kõrval põrandal maas, oma vereloigu sees, lamas surnult mõisa Brügg [prikk] Moriani või Pikk Murjani, nagu rahvasuus seda halulaeva kutsuti, kipper vabatmees Karl Johann Malm.

    Kas oli toimunud mõrv raevuhoos või tapmine enesekaitseks, nagu seda Ungru krahv hiljem kohtus väitis, jääbki saladuseks ja seda vist igavesti. Üks oli selge: see tragöödia mõisa seinte vahele kindlasti ei jää ja parun alustas viivitamatult toimunu jälgi segama ning peagi oli mõisaasukatele selgeks tehtud, mida ja kuidas kroonule rääkida, sest Otto Reinhold oli otsustanud sellest asjast iga hinna eest puhtalt välja tulla. Paraku nii aga ei läinud. Kui surmateade oli jõudnud adrakohtuni ja selle läbi Ungru vihavaenlase krahv Jacob Pontus Stenbocki kõrvu, kellelt parun oli aastaid tagasi võlgade katteks ja poolmuidu Suurmõisa mõisa omandanud, oli selge, et sõjavaenule antakse ametlik käik.
Vene Keisririigi Senati ülesandel ja tsaar Aleksander I kinnitusel moodustas Eestimaa Kubermangu Ülemmaakohus uurimiskomisjoni. Siinkohal tuleks ära mainida, et sel hetkel oli Tsaari Venemaa kohtuministriks endine senati kantselei ülem vürst Gabriel [Gavrila] Deržavin, kes oli Stenbockile kälimees. Moodustatud komisjoni kuulusid - esimehena krahv Stenbock ja liikmetena abikuberner Hermann von Rading, tolliülem Vassili Kulomzin, Läänemaa meeskohtu liikmed parun Th. Von Pilar, parun Stakelberg , kapten von Pistohlkors, adrakohtunik parun Rosen ja sekretär  von Pfeifer, prokuröriks määrati kohtuadvokaat Ch. D. Rosenmüller.

     Enne veel kui O.R.L von Unger-Sternberg Tallinna garnisoni sõjaväekomando poolt uurimiskomisjoni käsul vahistati ja Pärnusse linnakomandandi valve alla toimetati, jõudis parun anda Suuremõisa valitseja Preissile ja Hohenholmi [Kõrgessaare] mõisa valitseja Eylandile käsu ära peita Nekmangrundil [Näkimadalad – Suurrahu – Hiiu madal] karile jooksnud laevadelt saadud kroonule tollimata vara. Parun oli kindel, et Stenbocki juhitud komisjon jahib kindlasti ka seda. Suuremõisa peitetöid kamandas aidamees Rein. Tollimata kaupa peideti selleks eraldi ehitatud topeltlagede vahele mõisas, osa maeti maha mõisa parki, veeti Pühalepa metsadesse ja kaugemalegi. 

     Kui uurimiskomisjon oli juba ammu saarelt lahkunud, Tallinnas Ungru üle kohut mõistetud, süüdi tunnistatud ja lõpuks ka Siberisse asumisele saadetud, pidi elu Suuremõisas edasi minema, nüüd aga juba noorparunite käe all. Hakati ka peitvara mõisa tagasi koguma. Mõisasakste hämminguks kogu peidetud vara aga ei leitudki. Palju sellest kaotsi läks, on täpselt teadamata, aga aastakümmneid hiljem oli kuulda, et küll olevat laanes hagu korjates kirstule peale sattunud Ludina Jürnas, küll teab kes veel…

Täna,  210 aastat hiljem, on meil aga piisavalt teavet leidmaks kindlasti üks aardekirstudest.
Jaht Ungru krahvi aardele algab päev enne emadepäeva, laupäeval 12. mail 2012.  
Ole kohal!